Logo
Unioonpeedia
Side
Hankige see Google Play
Uus! Lae Unioonpeedia oma Android ™!
Installi
Kiiremini kui brauser!
 

Loodusgeograafia

Index Loodusgeograafia

Maapind ja atmosfäär tõelistes värvides. NASA Goddard Space Flight Centeri pilt Loodusgeograafia ehk füüsiline geograafia on inimgeograafia kõrval üks kahest peamisest geograafiaharust.

65 suhted: Ajalugu, Alexander von Humboldt, Alfred Russel Wallace, Atmosfäär, Biogeograafia, Biosfäär, Charles Darwin, Edafoloogia, Evolutsioon, Evolutsiooniõpetus, Friedrich Ratzel, Geograafia, Geoloogia, Geomorfoloogia, Glatsioloogia, Hüdroloogia, Hüdrosfäär, Hoovus, Inimene, Inimgeograafia, Jää, Keskkond, Kivistis, Kliima, Klimatoloogia, Krüosfäär, Kvaternaar, Laamad, Laamtektoonika, Laine, Limnoloogia, Litosfäär, Liustik, Looduskaitse, Loodusteadus, Loodusteadused, Loodusvarad, Loomad, Maa, Maastikuökoloogia, Maastikuteadus, Mandrijää, Meteoroloogia, Muld, Mullateadus, Mullateke, Okeanograafia, Ookean, Oruliustik, Paleogeograafia, ..., Paleoklimatoloogia, Pedoloogia, Pedosfäär, Pinnavorm, Taimed, Taimegeograafia, Takson, Tartu Ülikool, Temperatuur, Teooria, Uniformism, Vana-Kreeka, Weichseli jäätumine, Wilsoni tsükkel, Zoogeograafia. Laienda indeks (15 rohkem) »

Ajalugu

Mõistega ajalugu tähistatakse nii minevikus toimunud sündmusi kui nende kirjeldust.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Ajalugu · Näe rohkem »

Alexander von Humboldt

Alexander von Humboldt, pärisnimi Friedrich Wilhelm Heinrich Alexander von Humboldt (14. september 1769 Berliin, Preisi kuningriik – 6. mai 1859 Berliin, Saksa Liit) oli saksa loodusteadlane, füüsilise geograafia rajaja, polühistor.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Alexander von Humboldt · Näe rohkem »

Alfred Russel Wallace

Alfred Russel Wallace Alfred Russel Wallace (8. jaanuar 1823 – 7. november 1913) oli inglise loodusteadlane, geograaf ja antropoloog.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Alfred Russel Wallace · Näe rohkem »

Atmosfäär

Atmosfäär ehk õhkkond on Maad ümbritsev gaasikiht, milles valdavaks on lämmastik ja hapnik.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Atmosfäär · Näe rohkem »

Biogeograafia

Saared on biogeograafia jaoks parimad uurimisobjektid Biogeograafia on teadusharu, mis seletab ja kirjeldab bioloogilist mitmekesisust ajas ja ruumis.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Biogeograafia · Näe rohkem »

Biosfäär

Biosfäär ehk elukond on Maad ümbritsev elusloodust sisaldav kiht.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Biosfäär · Näe rohkem »

Charles Darwin

Charles Robert Darwin (12. veebruar 1809 – 19. aprill 1882) oli inglise loodusuurija, kes pani aluse mõjukale evolutsiooniteooriale, esitades loodusliku valiku mõiste.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Charles Darwin · Näe rohkem »

Edafoloogia

Edafoloogia uurib mulda, kui taimede kasvukeskkonda.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Edafoloogia · Näe rohkem »

Evolutsioon

Evolutsioon ehk bioloogiline evolutsioon ehk bioevolutsioon on päritavate tunnuste pöördumatu muutumine põlvkonnast põlvkonda organismide populatsioonides.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Evolutsioon · Näe rohkem »

Evolutsiooniõpetus

Evolutsiooniõpetus on teaduslik käsitlus eluslooduse evolutsioonist.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Evolutsiooniõpetus · Näe rohkem »

Friedrich Ratzel

'''Friedrich Ratzeli''' pilt Leipzigi Ülikoolist Friedrich Ratzel (30. august 1844, Karlsruhe, Badeni suurhertsogiriik – 9. august 1904, Ammerland) oli saksa geograaf ja etnograaf.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Friedrich Ratzel · Näe rohkem »

Geograafia

Atlast on sageli kasutatud kui geograafia sümbolit. Geograafia ehk maateadus (kreeka keeles 'γεωγραφία', "Maa kirjeldus") on teadus, mis uurib looduslike ja kultuuriliste nähtuste jaotust ja nendevahelisi ruumilisi seoseid Maal.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Geograafia · Näe rohkem »

Geoloogia

Geoloogia on teadus, mille uurimisobjekt on planeet Maa.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Geoloogia · Näe rohkem »

Geomorfoloogia

Erosiooni tekitatud looduslik kaar Jebel Kharazas Jordaanias. Maapinna reljeef, kõrgemad kohad on näidatud punasega. Geomorfoloogia (kr γῆ, ge- „maa“; μορφή, morfé- „kuju“; ja λόγος, logos- „õpetus“) on õpetus pinnavormidest ja geoloogilistest protsessidest, mis neid kujundavad.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Geomorfoloogia · Näe rohkem »

Glatsioloogia

Glatsioloogia on teadus, mis uurib peamiselt liustikke.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Glatsioloogia · Näe rohkem »

Hüdroloogia

Veeringe skeem Hüdroloogia (vanakreeka sõnadest hydōr 'vesi' ja logos 'mõiste, õpetus') on teadus, mis uurib Maa ja teiste planeetide vee liikumist, jagunemist ja kvaliteeti, kaasa arvatud veeringet, vee ressursse ja keskkonna veevarude haldamist.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Hüdroloogia · Näe rohkem »

Hüdrosfäär

Hüdrosfäär ehk vesikest on peamiselt veega seotud geosfäär.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Hüdrosfäär · Näe rohkem »

Hoovus

Hoovused maailmameres Hoovus on suure koguse vee (harilikult merevee) horisontaalne ja enam-vähem püsiva suuna ja kiirusega liikumine, mis on põhjustatud püsiva suunaga tuultest, soolsuse- või temperatuurierinevustest.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Hoovus · Näe rohkem »

Inimene

Inimene kõige üldisemas tähenduses on liigi Homo sapiens ('tark inimene') esindaja.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Inimene · Näe rohkem »

Inimgeograafia

A-hepatiidi levik maailmas. MeditsiinigeograafiaInimgeograafia ehk ühiskonnageograafia on geograafia haru, mis uurib inimeste elu ja majandustegevust kohalikul, regionaalsel ja ülemaailmsel tasandil ruumis ja ajas.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Inimgeograafia · Näe rohkem »

Jää

Jää rannal Jökulsárlóni lähedal, Islandil Jäätunud detailid jäävaba Tallinna lahe kaldal Jää on vesi tahkes agregaatolekus.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Jää · Näe rohkem »

Keskkond

Keskkond ehk miljöö (inglise keeles environment, saksa keeles Umgebung, Umwelt) on asjade, tingimuste ja suhete süsteem.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Keskkond · Näe rohkem »

Kivistis

Ürglinnu (''Archaeopteryx'') kivistis. Kivistis ehk fossiil on mis tahes eluvormi või selle elutegevuse mineraliseerunud jäljend.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Kivistis · Näe rohkem »

Kliima

Kliima ehk ilmastu on teatud piirkonnale omane pikaajaline keskmistatud ilmade režiim.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Kliima · Näe rohkem »

Klimatoloogia

Klimatoloogia ehk kliimateadus (ka ilmastikuteadus) on loodusgeograafia haru, mis tegeleb eri paikade kliima uurimisega.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Klimatoloogia · Näe rohkem »

Krüosfäär

Igikelts Krüosfäär on geosfäär, mis ühendab igikeltsast haaratud maakoore ülaosa, lund, (mere)jääd ja liustikke.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Krüosfäär · Näe rohkem »

Kvaternaar

Kvaternaar ehk antropogeen on viimane kolmest uusaegkonna perioodist geokronoloogilises skaalas.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Kvaternaar · Näe rohkem »

Laamad

Laamad võib tähendada mitut sõna mitmuses.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Laamad · Näe rohkem »

Laamtektoonika

Suurimad laamad ja nende nimed Laamtektoonika Kagu-Aasias Laamad Laamtektoonika on teooria ja õpetus litosfääri laamade tekkimisest, liikumisest, vastastikmõjudest ja hävimisest.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Laamtektoonika · Näe rohkem »

Laine

Lainet saab esitada lihtsa harmoonilise liikumisena. Laineks nimetatakse võnkumise levimisprotsessi ruumis.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Laine · Näe rohkem »

Limnoloogia

Limnoloogia ehk järveteadus (Wetzel, R.G. 2001. Limnology: Lake and River Ecosystems, 3rd ed. Academic Press. (ISBN 0-12-744760-1). Limnoloogia rajajaks peetakse François-Alphonse Foreli, kelle peamiseks uurimisobjektiks oli Genfi järv. Traditsiooniliselt on limnoloogia tihedalt seotud hüdrobioloogiaga. Kuigi termin „limnoloogia“ hõlmab kõiki  soolaseid-  ja teisei mandriveekogud, siis traditsiooniliselt  ei kuulu limnoloogiaõpetuse alla märgalad, põhjavesi ja vooluveekogud. Seetõttu käsitletakse enamasti limnoloogiat kui mageveekogusid (Wetzel, 2001). Limnoloogia uurimus on pikaajalise akadeemilise ranguse ja laia interdistsiplinaarse ajalooga. Üks tõeliselt põnev aspekt limnoloogias on, et  uurimus on pikaajalise akadeemilise ranguse ja laia interdistsiplinaarse ajalooga geoloogiliste, keemiliste, füüsikaliste ja bioloogiliste koostoimete integreerimine, mis määratlevad veesüsteeme. Ükski limnologist ei ole näitanud paremini akadeemilise sünteesi kasutamist kui G. E. Hutchingson, ta tegi tänapäevase limnoloogia määratlemiseks rohkem kui ükski teine ​​inimene. Aga teised veekeskkonna ökoloogid on teinud palju põnevaid teaduslikke edusamme, sealhulgas kontseptsiooni täiustamist, ökoloogilisi meetodeid haiguse tõrjele lähenemiseks, veereostuse hindamise ja kõrvaldamise meetodeid, kalapüügi juhtimise viisid, magevee elupaikade taastamine, ainulaadsete organismide säilitamine Iidsetel aegadel on tsivilisatsioonid sõltuvad mageveekogudest-järvedest, veehoidlatest, jõgedest ja märgaladest. Magevesi on oluline mitte ainult inimeste elu säilitamiseks, vaid ka selleks, et toetada jõukate majanduste aluseks olevaid tegevusi. Samal ajal, kui veeressursid on inimühiskondade jaoks hädavajalikud, võib nende ühiskondade tegevus reostada ja halvendada veevarusid, piirates nende kasulikke kasutusviise. Alates 1960. aastate "keskkonna liikumise" algusest ja eriti pärast Puhta Veeseaduse (Clean Water Act)  läbimist 1972. aastal Ameerika Ühendriikides, on põhja-ameeriklased mõistnud, et tootmine, põllumajandus, mäetööstus, linnaarendus ja muud tegevused võivad mageveekogudele ohtu kujutada, ja nad on astunud samme nende ohtude vähendamiseks. Ülevaade Eesti limnoloogilistest uurimustest: Limnoloogia kui iseseisva teadusharu alguseks Eestis tuleb pidada kompleksseid hüdrobioloogilisi uurimistöid Tallinna vesivarustuse huvides Ülemiste järvel aastatel 1904-1905 (Schneider, 1905), kuigi esimesed kalavarude uuringud seoses kalasaakide vähenemisega tegi Peipsi-Pihkva järvel K. E. Von Baer juba aastatel 1851-1852. Samal aastal tehti ka G. Siversi poolt Võrtsjärve ja Suure Emajõe hüdrograafiline uurimine seoses üleujutustega. Suure tähtsusega Eesti hüdrobioloogia arengus oli järvekomisjoni loomine Tartu Ülikooli juures tegutsevas Loodusuurijate Seltsis (LUS) 1905.a., mis sai peamiseks hüdrobioloogilisi uurimistöid läbiviivaks keskuseks kuni I maailmasõjani. Uuriti põhjalikult paljusid Eesti jõgesid (Emajõgi, Paala, Pedja) ja väikejärvi (Saadjärv, Pangodi, Võrtsjärv, Peipsi jt), kogudes hulgaliselt materjali nende floora, fauna ja geoloogilise ehituse kohta. Paraku ei omanud need uurimused veel kompleksset iseloomu, vaid täitsid tihti mingit kitsast ülesannet. Esimeseks eestikeelseks limnoloogia-alaseks tööks oli A. Audova ja H. Bekkeri uurimus Pühajärvest (1923), milles käsitleti järve geofüüsikat ja elustikku. Koostati järve suurtaimestiku kirjeldus ning pöörati olulist tähelepanu järve fütoplanktonile ja zooplanktonile, uurides ka viimase dünaamikat. Hüdrobioloogiliste uuringute keskuseks sai Eesti Vabariigis Tartu Ülikooli juures tegutsev  Eesti Vete Uurimise Komitee eesotsas  H. Riikojaga, keda võib tinglikult pidada ka Eesti limnoloogia rajajaks. Tema juhtimisel algasid 1925. a. süstemaatilised hüdrokeemilised uurimistööd, millest esimeseks oli uurimus hapniku stratifakatsiooni kohta eutroofsetes härvedes (Riikoja, 1929). Peale sõja lõppu algasid jällegi laialdased uurimistööd, mille eesmärgiks oli hinnata peamiselt järvede kalamajanduslikku olukorda ja leida viisid nende ratsionaalsemaks majandamiseks. Limnoloogiline uurimistöö koondus nüüd peamiselt kahte kohta: Tartu Ülikooli Selgrootute ja Hüdrobioloogia õppetooli  ning TA Bioloogia Instituudi (hilisem Zooloogia ja Botaanika Instituut) juurde. Üldiselt toimusid Eesti limnoloogias ja hüdrobioloogias alates 1960ndatest aastatest olulised muutused. Võrtsjärve limnoloogiajaam loodi 1954. a., hüdrobioloogia sektor Zooloogia ja Botaanika Instituudi juurde 1957. a. Limnoloogiajaama peahoone valmis 1963. a. ja see asutus kujunes sisevete uuringute keskuseks. Kui senine limnoloogia oli olnud valdavalt kirjeldav, siis lihtsale kvalitatiivsele kirjeldamisele hakkasid alates 1960ndatest aastatest lisanduma kvantitatiivsed näitajad nagu biomass ja produktsioon. Uue hoo said 1960ndatel sisse ka geograafilised ja geoloogilised uurimused, K. Oraviku, L. Orviku, H. Kessel, R. Männil, R. Pirrus, A. Sarv ja teised uurisid ja hindasid Eesti järvesetete stratigraafiat ja jaotumist suures plaanis (Mäemets, 1971). Hinnati mitmete Eesti piirkondade järvede tihedust ja koostati uus Eesti järvede nimestik (Kask, 1964), mis sisaldas andmeid 1148 rohkem kui hektarilise pindalaga järve kohta. Monomeetriliste andmete kõrval leidus seal ka rohkesti uusi hüdroloogilisi ja hüdrobioloogilisi andmeid.  Uuriti ka sapropeeli ja järvelubja keemilist koostist ning hinnati nende varusid (Veber, 1964; 1970). Ilmusid uurimused Eesti järvede ja soode peamiste kujunemisjärkude kohta Holotseenis, kasutades C14 meetodit (Ilves & Sarv, 1969; 1970. Eesti pinnavete hüdroloogiliste uuringute tulemusena eraldas T. Eipre (1967) seitse hüdroloogilist regiooni. Eelnevate aastakümnete poolt kogutud hiiglaslik materjal koondati mahukasse ja ülevaatlikusse monograafiasse Eesti järved (1968), mille toimetuskolleegiumi kuulusid A. Mäemets, H. Simm ja E. Varep. 15 autorit annavad selles ülevaate 150 järve geograafiast, hüdrokeemiast, makrofloorast, fütoplanktonist, zooplanktonist, põhjaelusustikust ja kalastikust. Käsitlemist leidsid ka linnustik, jõevähk ning isegi arheoloogia ja folkloor. Suur materjali hulk lubas alustada ka töid järvede klassifitseerimise alal. Seoses põllumajandusliku ja tööstusliku tegevuse intensiivistumisega ning linnade hoogsa kasvuga hakati 1970. aastail täheldama järvede hüdrokeemilises ja hüdrobioloogilises režiimis olulisi nihkeid, mis viitasid antropogeensele eutrofeerumisele. Sellele faktorile hakati rohkem tähelepanu pöörama. Ilmusid kogumikud „Antropogeenne mõju väikejärvedele“ (1980), Eesti NSV järvede nüüdisseisund (1982) jt., kus vastavaid ilminguid põhjalikult ka valgustati. 1980ndate algusest hakkasid olulisemat tähtsust omandama ökoloogilised uurimused. Suuremat tähelepanu pöörati seejuures erinevatel troofsustasemetel toimuvatele protsessidele ja nende põhjuslikele mehhanismidele ning kahe suure järve, Peipsi ja Võrtsjärve, ökosüsteemidele. Eesti taasiseseisvumise järel toimusid suured muutused limnoloogias ja hüdrobioloogias. Senine teaduskorralduse süsteem finantseerimine muutusid oluliselt ning nõudlus akadeemia instituutide järele vähenes tunduvalt. Peamiselt jätkusid tööd varasemate materjalide üldistamise ja kokkuvõtmise alal. 1994.a. ilmus juba 1980ndate lõpul valminud L. Saarse mahukas monograafia väikejärvede põhjasetete kohta, kus leiavad valgustamist põhjasetete koostis ja kujunemine ning biostratigraafia ja geoloogia (Caapce, 1994). Väga ulatuslike produktsioon-bioloogiliste kompleksuuringute lõpptulemuseks kujunes P. Nõgese juhtimisel (Nõges, 1994a) kokkuvõte erinevate järvetüüpide produktsiooniprotsessidest (1989-1994). Alates 1991.a. koostatakse E. Pihu juhtimisel monograafiat „Eesti kalad“, mis lisab uusi materjale kalade leviku, bioloogia ja kalastiku koosseisu kohta. Teoreetilis-teaduslike uuringute kõrval 1980-1990ndatel aastatel on olulist kajastamist leidnud rakendusökoloogilised ja eelkõige elukeskkonda kajastavad uuringud Ingliskeelse väljaande eessõna: Mageveekogud moodustavad ainult väikese osa Maa pindalast. Siiski on nende tähtsus joogivee pakkumises, niisutuses, kalanduses, akvakultuuris ja turismis vaieldamatu. Limnoloogia e. siseveekogusid uuriv teadus tagab vajaliku teadusliku aluse järvede ja jõgede korrashoiuks. Limnoloogia roll on siiski suurem ja fundamentaalsem. Isegi kõige varasemad limnoloogid uskusid, et neil oli ökoloogia jaoks tähtis sõnum. See jätkuv uskumus on esile tõstetud artiklite pealkirjades nagu: “Järv kui mikrokosmos” (Forbes 1877) ja “​ Aerjalgsete teadus (copepodology) ​ornitoloogile” (Hutchinson 1951). Eriti järvesid on peetud väikesteks teatriteks, kus toimuvat suurejoonelist ökoloogiste interaktsioonide näitemängu, interaktsioone organismide seas ja organismide ning keskkonna vahel, saab uurida kergemini kui kusagil mujal. Järved saavad funktsioneerida nende väikeste teatritena (“mikrokosmostena” - Forbes) põhjusel, et neist on suhteliselt kerge proove võtta, sest nad on selgelt piiritletud (võrreldes maapealsete ökosüsteemidega) ja sellepärast, et tegevusala eksperimente on kerge teostada. Limnoloogiast on toimunud jätkuv informatsiooni vool teistesse ökoloogia tegevusaladesse kõikidel teaduse tasemetel, alustades kvantitatiivsete katsete tegemise metodoloogilistest probleemidest ja lõpetades kõrgelt abstraktsete kontseptsioonidega, nagu toitumisahel ja troofiline kaskaad. Üks kõige esileküündivamaid limnolooge G.E.Hutchinson on arendanud välja enamik tänapäeva populatsiooni ja ühiskonna ökoloogia aluseid. Limnoloogia on, vastupidiselt, saanud lähteandmeid peamiselt teoreetilisest ökoloogiast ja vähem eksperimenteerijatelt ning limnoloogia tegevusalalt välja jäävatelt ökoloogidelt. Erandiks on mereökoloogia, mis on andnud limnoloogiale mõned tähtsad metodoloogilised edasiminekud. Limnoloogia on aidanud kaasa teoreetilise ökoloogia mudelite ja eksperimentaalse uuringu ühendamisele rohkem kui ükski teine ökoloogia allharu. “Järve kui mikrokosmose” idee viitab loomulikult “ökoloogia ühtsuse” kontseptsioonile. Võib eeldada, et samad printsiibid ning seadused juhivad limnoloogilist, mere- ja maapealseid kogukondi.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Limnoloogia · Näe rohkem »

Litosfäär

Litosfääri laamad Litosfäär (kreeka keeles λίθος 'kivi' + σφαῖρα 'kera') on Maa väline tahke kivimkest.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Litosfäär · Näe rohkem »

Liustik

Gröönimaa jääkilbi äär Kangerlussuaqi lähedal Liustik on lume tihenemisel ja ümberkristalliseerumisel tekkinud jäämass, mis on moodustunud maismaal (vähemalt osaliselt), ei sula suvel täielikult ja liigub oma raskuse ja gravitatsioonijõu mõjul eemale akumulatsioonialast.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Liustik · Näe rohkem »

Looduskaitse

Üheks looduskaitseliseks meetmeks on kaitsealade moodustamine. Kõnnu Suursoo jääb Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala territooriumile. Looduskaitse on mitmetähenduslik termin, mis kokkuvõtvalt hõlmab loodusvarade, looduskeskkonna, biodiversiteedi kaitset inimmõju (antropogeensed tegurid) negatiivsete aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Looduskaitse · Näe rohkem »

Loodusteadus

Loodusteadus on süstemaatiline uute teadmiste hankimine looduse kohta.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Loodusteadus · Näe rohkem »

Loodusteadused

Loodusteadused (inglise natural sciences; ka reaalteadused) on teadusharud, mis uurivad ja selgitavad teaduslikku meetodit kasutades seaduspärasusi, millel põhineb looduse (nii elus- kui eluta loodus) toimimine.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Loodusteadused · Näe rohkem »

Loodusvarad

Loodusvarad ehk loodusressursid on looduskeskkonna osad, mida inimühiskond olemasoluks vajab ja tootmises kasutab.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Loodusvarad · Näe rohkem »

Loomad

Loomad (Animalia, Metazoa) on riik organismide taksonoomilises klassifikatsioonis.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Loomad · Näe rohkem »

Maa

Maa on Päikesesüsteemi kolmas planeet Päikese poolt loetuna ning ainuke teadaolev planeet universumis, kus leidub elu.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Maa · Näe rohkem »

Maastikuökoloogia

Maastikuökoloogia ehk geoökoloogia on ökoloogia ja geograafia piiriteadus, mis uurib, kuidas maastikuüksuste sisesed ja vahelised ökosüsteemid eeskätt neis elavaid kooslusi arvesse võttes mõjutavad (mingi) maastiku aine- ja energiavoogusid.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Maastikuökoloogia · Näe rohkem »

Maastikuteadus

Maastikuteadus on ühtaegu inimgeograafia ja loodusgeograafia haru, mis käsitleb maastikke kui looduskomplekse (maastikusfääri koostisosi), uurib nende ehitust, teket, arenemist, paiknemise seaduspärasusi, liigitust ja muutumist inimtegevuse tagajärjel.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Maastikuteadus · Näe rohkem »

Mandrijää

Mandrijää ehk jääkilp on suure paksuse ning enam kui 50 000 km² pindalaga liustik, mis võib reeglina laieneda kõigis suundades.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Mandrijää · Näe rohkem »

Meteoroloogia

Meteoroloogia ehk ilmastikuteadus on teadusharu, mis uurib atmosfääri, selle ehitust ja selles toimuvaid protsesse.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Meteoroloogia · Näe rohkem »

Muld

Muld on maakoore ülemises osas asuv õhuke pude mineraalidest, orgaanilistest ainetest ja mikroorganismidest koosnev keskkond, kust maismaataimed hangivad kasvuks vajalikke toitaineid.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Muld · Näe rohkem »

Mullateadus

Mullaprofiil. Mullateadus ehk mullandus on teadusharu, mis uurib mulda kui loodusvara, selle tekkimist, klassifitseerimist arenemist, koostist, omadusi, režiime, kaardistamist, mulla ja taimkatte seoseid ning mulla osa ökosüsteemide aineringes.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Mullateadus · Näe rohkem »

Mullateke

Mullateke ehk mullagenees ehk pedogenees on biogeokeemiline protsess, mille kaudu moodustub muld.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Mullateke · Näe rohkem »

Okeanograafia

Okeanograafia ehk okeanoloogia on hüdroloogia haru.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Okeanograafia · Näe rohkem »

Ookean

Ookean on maailmamere suurem osa.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Ookean · Näe rohkem »

Oruliustik

Šveitsis asuv Aletschi liustik on oruliustik Oruliustik ehk alpi liustik ehk mäestikuliustik on liustikutüüp.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Oruliustik · Näe rohkem »

Paleogeograafia

Paleogeograafia on loodusgeograafia haru, mis uurib ning kirjeldab geoloogilises minevikus Maal valitsenud looduslikke tingimusi.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Paleogeograafia · Näe rohkem »

Paleoklimatoloogia

Paleoklimatoloogia on paleokliimat ja selle muutumist uuriv teadusharu.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Paleoklimatoloogia · Näe rohkem »

Pedoloogia

Pedoloogia uurib mulda tema looduslikus olekus eelkõige geneesi, morfoloogia, klassifitseerimise ja leviku kaudu.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Pedoloogia · Näe rohkem »

Pedosfäär

Pedosfäär ehk maakera muldkate on õhuke mitmesuguse koostise ja tihedusega geosfäär.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Pedosfäär · Näe rohkem »

Pinnavorm

Pinnavorm ehk reljeefivorm on mis tahes looduslik või inimtekkeline maapinna või merepõhja osa, mis erineb ümbritsevast alast kõrguse, siseehituse ja tekkeloo poolest.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Pinnavorm · Näe rohkem »

Taimed

Taimedeks (Plantae) nimetatakse tavakeeles päristuumseid organisme, mis erinevalt heterotroofsetest loomadest ja seentest elavad autotroofselt ning toodavad kasvamiseks ja eluks vajalikke orgaanilisi aineid päikesevalguse abil fotosünteesi teel.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Taimed · Näe rohkem »

Taimegeograafia

Taimegeograafia ehk fütogeograafia on botaanika haru, samuti biogeograafia haru, mis tegeleb taimede levilate ja leviku uurimisega.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Taimegeograafia · Näe rohkem »

Takson

Takson ehk mest on taksonoomilisse üksusesse kuuluvate organismide kogum.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Takson · Näe rohkem »

Tartu Ülikool

Tartu Ülikool (lühend TÜ) on vanim ja suurim Eestis tegutsev ülikool.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Tartu Ülikool · Näe rohkem »

Temperatuur

Temperatuur on füüsikaline suurus, mis iseloomustab süsteemi või keha soojuslikku olekut ehk soojusastet.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Temperatuur · Näe rohkem »

Teooria

Teooriaks ehk teaduslikuks teooriaks nimetatakse empiirilistes teadustes seletus- ja ennustusjõuga väidete ja argumentide üldistatud süsteemi, mis hõlmab väiteid vaadeldavate objektide kohta ja mida saab katsega kinnitada või ümber lükata.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Teooria · Näe rohkem »

Uniformism

Uniformism (inglise uniformitarianism) on printsiip, mille kohaselt maailma täna mõjutavad loodusseadused on universaalsed ehk ajas muutumatud.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Uniformism · Näe rohkem »

Vana-Kreeka

Ateena akropol Hellas ehk Vana-Kreeka ehk Antiik-Kreeka oli vanaaja maa, mida asustasid muinaskreeklased ehk hellenid.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Vana-Kreeka · Näe rohkem »

Weichseli jäätumine

Weichseli jäätumine on Kvaternaari jääaja viimane suurem jäätumine.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Weichseli jäätumine · Näe rohkem »

Wilsoni tsükkel

Wilsoni tsükkel on ookeanibasseinide avanemis-sulgumistsükkel.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Wilsoni tsükkel · Näe rohkem »

Zoogeograafia

Zoogeograafia ehk loomageograafia on zooloogia haru, samuti biogeograafia haru, mis tegeleb loomade levilate ja leviku uurimisega.

Uus!!: Loodusgeograafia ja Zoogeograafia · Näe rohkem »

Ümbersuunamised siin:

Füüsiline geograafia.

VäljuvSaabuva
Hei! Oleme Facebookis nüüd! »