Limnoloogia ja Loodusgeograafia

Otseteed: Erinevusi, Sarnasusi, Jaccard sarnasus koefitsient, Viiteid.

Erinevus Limnoloogia ja Loodusgeograafia

Limnoloogia vs. Loodusgeograafia

Limnoloogia ehk järveteadus (Wetzel, R.G. 2001. Limnology: Lake and River Ecosystems, 3rd ed. Academic Press. (ISBN 0-12-744760-1). Limnoloogia rajajaks peetakse François-Alphonse Foreli, kelle peamiseks uurimisobjektiks oli Genfi järv. Traditsiooniliselt on limnoloogia tihedalt seotud hüdrobioloogiaga. Kuigi termin "limnoloogia" hõlmab kõiki soolaseid- ja teisi mandriveekogusid, siis traditsiooniliselt ei kuulu limnoloogiaõpetuse alla märgalad, põhjavesi ja vooluveekogud. Seetõttu käsitletakse enamasti limnoloogiat kui mageveekogude uurimist (Wetzel, 2001). Limnoloogia uurimus on pikaajalise akadeemilise ranguse ja laia interdistsiplinaarse ajalooga. Üks tõeliselt põnev aspekt limnoloogias on, et uurimus on pikaajalise akadeemilise ranguse ja laia interdistsiplinaarse ajalooga geoloogiliste, keemiliste, füüsikaliste ja bioloogiliste koostoimete integreerimine, mis määratlevad veesüsteeme. Ükski limnologist ei ole näitanud paremini akadeemilise sünteesi kasutamist kui George Evelyn Hutchinson, ta tegi tänapäevase limnoloogia määratlemiseks rohkem kui ükski teine ​​inimene. Aga teised veekeskkonna ökoloogid on teinud palju põnevaid teaduslikke edusamme, sealhulgas kontseptsiooni täiustamist, ökoloogilisi meetodeid haiguse tõrjele lähenemiseks, veereostuse hindamise ja kõrvaldamise meetodeid, kalapüügi juhtimise viisid, magevee elupaikade taastamine, ainulaadsete organismide säilitamine Iidsetel aegadel on tsivilisatsioonid sõltuvad mageveekogudest-järvedest, veehoidlatest, jõgedest ja märgaladest. Magevesi on oluline mitte ainult inimeste elu säilitamiseks, vaid ka selleks, et toetada jõukate majanduste aluseks olevaid tegevusi. Samal ajal, kui veeressursid on inimühiskondade jaoks hädavajalikud, võib nende ühiskondade tegevus reostada ja halvendada veevarusid, piirates nende kasulikke kasutusviise. Alates 1960. aastate "keskkonnaliikumise" algusest ja eriti pärast puhta vee seaduse (Clean Water Act) vastuvõtmist 1972. aastal Ameerika Ühendriikides, on põhjaameeriklased mõistnud, et tootmine, põllumajandus, mäetööstus, linnaarendus ja muud tegevused võivad mageveekogudele ohtu kujutada, ja nad on astunud samme nende ohtude vähendamiseks. Mageveekogud moodustavad ainult väikese osa Maa pindalast. Siiski on nende tähtsus joogivee pakkumises, niisutuses, kalanduses, akvakultuuris ja turismis vaieldamatu. Limnoloogia e. siseveekogusid uuriv teadus tagab vajaliku teadusliku aluse järvede ja jõgede korrashoiuks. Limnoloogia roll on siiski suurem ja fundamentaalsem. Isegi kõige varasemad limnoloogid uskusid, et neil oli ökoloogia jaoks tähtis sõnum. See jätkuv uskumus on esile tõstetud artiklite pealkirjades nagu: "Järv kui mikrokosmos" (Forbes 1877) ja "​Aerjalgsete teadus (copepodology) ​ornitoloogile" (Hutchinson 1951). Eriti järvesid on peetud väikesteks teatriteks, kus toimuvat suurejoonelist ökoloogiste interaktsioonide näitemängu, interaktsioone organismide seas ja organismide ning keskkonna vahel, saab uurida kergemini kui kusagil mujal. Järved saavad funktsioneerida nende väikeste teatritena ("mikrokosmostena" – Forbes) põhjusel, et neist on suhteliselt kerge proove võtta, sest nad on selgelt piiritletud (võrreldes maapealsete ökosüsteemidega) ja sellepärast, et tegevusala eksperimente on kerge teostada. Limnoloogiast on toimunud jätkuv informatsiooni vool teistesse ökoloogia tegevusaladesse kõikidel teaduse tasemetel, alustades kvantitatiivsete katsete tegemise metodoloogilistest probleemidest ja lõpetades kõrgelt abstraktsete kontseptsioonidega, nagu toitumisahel ja troofiline kaskaad. Üks kõige esileküündivamaid limnolooge G. E. Hutchinson on arendanud välja enamiku tänapäeva populatsiooni ja ühiskonna ökoloogia alustest. Limnoloogia on, vastupidi, saanud lähteandmeid peamiselt teoreetilisest ökoloogiast ja vähem eksperimenteerijatelt ning limnoloogia tegevusalalt välja jäävatelt ökoloogidelt. Erandiks on mereökoloogia, mis on andnud limnoloogiale mõned tähtsad metodoloogilised edasiminekud. Limnoloogia on aidanud kaasa teoreetilise ökoloogia mudelite ja eksperimentaalse uuringu ühendamisele rohkem kui ükski teine ökoloogia allharu. "Järve kui mikrokosmose" idee viitab loomulikult "ökoloogia ühtsuse" kontseptsioonile. Võib eeldada, et samad printsiibid ja seadused juhivad limnoloogilisi, mere- ja maapealseid kogukondi. Maapind ja atmosfäär tõelistes värvides. NASA Goddard Space Flight Centeri pilt Loodusgeograafia ehk füüsiline geograafia on inimgeograafia kõrval üks kahest peamisest geograafiaharust.

Hüdroloogia

Veeringe skeem Hüdroloogia (vanakreeka sõnadest hydōr 'vesi' ja logos 'mõiste, õpetus') on teadus, mis uurib Maa ja teiste planeetide vee liikumist, jagunemist ja kvaliteeti, kaasa arvatud veeringet, vee ressursse ja keskkonna veevarude haldamist.

Hüdroloogia ja Limnoloogia · Hüdroloogia ja Loodusgeograafia · Näe rohkem »

Tartu Ülikool

Tartu Ülikooli Delta keskus - ainulaadne multidistsiplinaarne õppe-, teadus- ja innovatsioonikeskus Euroopas. Eesti Vabariigi 105. aastapäeva kontsertaktus Tartu Ülikooli aulas Tartu Ülikool (lühend TÜ) on vanim ja suurim Eestis tegutsev ülikool ning ühtlasi Baltimaade ainus ülikool, mis kuulub 1,2% maailma parimate sekka.

Limnoloogia ja Tartu Ülikool · Loodusgeograafia ja Tartu Ülikool · Näe rohkem »