Antropomorfism ja Daakia (Rooma provints)

Otseteed: Erinevusi, Sarnasusi, Jaccard sarnasus koefitsient, Viiteid.

Erinevus Antropomorfism ja Daakia (Rooma provints)

Antropomorfism vs. Daakia (Rooma provints)

Naerev kilpkonn ''Emys orbicularis hellenica'' Antropomorfism (kreeka sõnadest anthrōpos 'inimene' ja morphē 'kuju, välimus') tähendab inimese omaduste omistamist teistele olenditele. Rooma Daakia provints (125 pKr) Rooma Daakia (ka Dacia Traiana (Traianuse Daakia) või Dacia Felix ('viljakas/õnnelik Daakia') oli Rooma keisririigi provints aastatel 106 kuni 274–275 pKr. Selle territoorium hõlmas Ida- ja Kagu-Transilvaania, Banaadi ja Olteenia (tänase Rumeenia piirkonnad). See oli algusest peale keisriprovints, sobides piirialale, ja jäi nii kogu Rooma okupatsiooniks. Ajaloolaste hinnangul jäi Rooma Daakia rahvaarv vahemikku 650 000 – 1 200 000. Daakia vallutuse viis lõpule keiser Traianus (98–117) pärast kahte suurt kampaaniat Decebaluse Daakia kuningriigi vastu. Roomlased ei hõivanud kogu vana Daakia kuningriiki, kui suurem osa Moldovast koos Marmaatia ja Krisaaniaga jäi isegi pärast Rooma vallutust vabade daaklaste valitseda. Aastal 119 jaotati Rooma provints kaheks: Dacia Superior (Ülem-Daakia) ja Dacia Inferior (Alam-Daakia; hiljem nimega Dacia Malvensis). Aastal 124 (või 158. aasta paiku) jaotati Dacia Superior kaheks: Dacia Apulensis ja Dacia Porolissensis. Markomanni sõdade ajal allutati sõjaline ja kohtuhaldus ühe kuberneri käsu alla, talle allus kaks senaatorit (Legatus legionis); provintsi kutsuti tres Daciae (Kolm Daakiat) või lihtsalt Dacia. Rooma võimud korraldasid Daakia massilise ja organiseeritud koloniseerimise. Avati uued kaevandused ja intensiivistus maagi kaevandamine, samas kui provintsis õitsesid põllumajandus, loomakasvatus ja kaubandus. Daakia hakkas teraviljaga varustama mitte ainult provintsis asuvat sõjaväge, vaid ka ülejäänud Balkani piirkonda. Sellest sai linnastunud provints, teada on umbes kümme linna, millest kaheksa kandsid kõrgeimat kategooriat colonia, kuigi linnade arv oli väiksem, kui piirkonna teistes provintsides. Kõik linnad arenesid välja vanadest sõjaväe laagritest. Ulpia Traiana Sarmizegetusa, keiserliku prokuraatori (rahandusametniku) asukoht kõigile kolmele provintsile oli provintsi rahandus-, religiooni- ja seadusandlik keskus. Alba Iulia, kus asus kolme provintsi sõjalise kuberneri peakorter, ei olnud lihtsalt suurim linn provintsis, vaid üks suuremaid kogu Doonau piiril. Rooma Daakia olemasolu algusest peale olid olemas sõjalised ja poliitilised ohud. Esimesed vastased olid provintsiga külgnenud vabad daaklased, kes pärast sarmaatidega liitumist rüüstasid provintsi Marcus Aureliuse valitsemisajal. Pärast rahulikumat aega, mis hõlmas valitsemised Commodusest Caracallani (180–217 pKr), ründasid provintsi taas sissetungijad, seekord Daakia hõim karpid liidus äsjasaabunud gootidega, kes aja jooksul muutusid keisririigile tõsiseks raskuseks. Kuna Daakia hoidmine oli järjest keerulisem, olid keisrid sunnitud 270. aastatel provintsi maha jätma, tehes sellest esimese Rooma pikaajalise valduse, mis maha jäeti. Daakiat laastasid aastatel 248–250 germaani hõimud (goodid, taifaalid, bastarnid) koos karpidega, aastatel 258 ja 263 karpid ja goodid ning aastatel 267 ja 269 goodid ja herulid. Muistsed allikad osutasid, et Daakia oli praktiliselt kadunud Gallienuse valitsemisajal (253–268), kuid nad teatavad ka, et see oli Aurelianus (270–275), kes loovutas Dacia Traiana. Ta evakueeris Daakiast oma väed ja tsiviilvalitsuse ning asutas Dacia Aureliana pealinnaga Serdikas Alam-Möösias. Endise Dacia Traiana provintsi romaniseeritud elanikkonna saatus on muutunud elava vaidluse teemaks. Üks teooria väitis, et iidses Daakias, kuhu tulevikus moodustus Rumeenia, kõneldud ladina keel muutus järk-järgult rumeenia keeleks; paralleelselt moodustus dakoromaanidest (romaniseeritud Dacia Traiana rahvas) uus rahvas – rumeenlased. Vastupidine teooria väitis, et rumeenlased põlvnesid Balkani poolsaare Rooma provintside romaniseeritud elanikkonnast.